Tulime noorema pojaga üleeile hilisõhtul Viljandist ära.Praegu kallatakse akna taga alla järjekordne ämbritäis valget vett ja rahet, korraks raksatas äikegi- uskuda võib, et juba kümne minuti pärast lõõskab taas päike.
Viljandis olevat parem ilm, enamasti sinine taevas ja mõni üksik vihmapiisk.
Viljandis on pool perest, praegu tundub, see parem pool.
Viljandis on sõbrad.
Viljandis on terve hulk blogijaid, kelle sissekannetest loen (minu jaoks) poolelijäänud peo muljeid.
Pojale oli see sunnitud tulek, ma lihtsalt võtsin ta endaga kaasa, et isa ja vanem vend saaksid öösel rahulikult kontsertidel käia.
Mulle endale oli see poole pealt koju tulemine ette arvata, võõras kohas ma ei maga, igasugune söök mulle ei sobi, kõht ei andesta ühtegi eksimust, kõnnin ma kah kolm korda tavapärasest aeglasemalt... no misasja ma siis olen seal kallitele koormaks!
Tegin oma tööliigutused, ammutasin endasse kuhjaga positiivseid emotsioone ja tulin koju. Käepael on siiani igaks juhuks randmel, et kui peaks juhtuma, et pean kiirelt sõitma... õhtul, kui olen parema poole perest kätte saanud, lõikan lindi läbi.
Muidugi kurvastasid mahajääjad, eriti mees- tema poolest oleks vähemalt poja võinud Viljandisse jääda. Paraku ei ole kuuene veel küps vastu võtma neli päeva lakkamatult uusi muljeid, rahvarohkust ja võõrast ümbrust- vähemasti meie oma ei ole. Koju sõites oli ta nii üleväsinud, et võttis kaheaastase kombel üles kõva jonnituuri ega suutnud uinuda muidu, kui pidin ta sülle võtma ja laulma.
Aga Folk on nagu Õnne 13- mõni aasta võib vahele jääda, mõni pidu võib poolikuks jääda- ükskõik, millal sa folkima satud, tunned end alati oodatuna ja seltskonda kuuluvana.
Nõnda lohutangi nooremat poega - kes, tõsi, eile oli väga rõõmus, et saab rahulikult kodus olla, mängida, õues ringi tustida ja segamatult DVD-d vaadata- et järgmisel suvel on ta aasta võrra vanem ja jaksab rohkem. Lisaks kõigele on ta siis ka vanem vend! Minu poolest saab kõik see mees minna folkima, olen täitsa nõus titega kodus neid ootama ja kooki küpsetama :) Üsna selge, et seegi kord ei loksuta ma kõiksetillemat kodust kaugele. Igal asjal oma aeg!
(Sellest, mismoodi helisevad mobiilid ja vastatud kõned ning paigalistumisest tüdinud imikuid hüpitavad lapsevanemad ansambli Tbilisi kirikukontserdi atmosfääri lõhestasid, üks teine kord.)
*Ühtegi värsket pilti pole siia panna, poeg unustas fotoka koju ja mees parasjagu teeb alles Viljandis pilti. Aga ükskord tulevad ka värskemad pildid! Ülal meenutus aastast 2004.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar