101 päeva veel- aga kui ma ei jaksa!?

Vaatasin kalendrist järele. On jah, 104-101 päeva veel. Või kui vaadata kahte olemasolevat kogemust, siis tõenäoliselt veel kümmekond päeva rohkem.
Oeh, ma ei jaksa!
Oeh, ma e i jaksa!

... ja siis saab see tunne mööda, sest igapäine elu tahab elamist. Või näidake mulle see mehiselt jõmisev pesakond, kes on nõus, et ema heidab lihtsalt voodisse ja teatab: "Enam ei jaksa!" Ei ole sellist pesakonda. Hulluauto kutsuvad, i guess.

Nii ma siis sisustan aeg-ajalt aega hullude tegevustega.
Näiteks loobun kannatamast tunnet, et keegi on mulle rindealt noa kõhtu löönud ja sõltuvalt asendist puurib see paremale-vasakule, aga tihtipeale selja kaudu teed välja.
Tulime Hiiumaalt päev varem ära, sest mul lihtsalt sai lõõg täis. Lugesin, kuidas Perekooli foormumis pisemgi pissihäda mõnele kannatusi ja paanikaosakonda tekitab, mõtlesin, et no ju mind erakorralises ikka vastu võetakse ja mure ära kuulatakse.
Õde kuulas kenasti ja arst, Kapp oli vist nimi, soostus koridorikaugustest kabinetti tulema. Ühendas arvutihiire, lülitas kuvari sisse. Mina kurtsin oma muret. Aeglaselt-aeglaselt-aeglaselt tegi ta arvutis midagi, sobras paberites ja siis pööras mulle pilgu. Vaatas veidi tähelepanelikumalt. Siis küsis aeglaselt-aeglaselt: "Vabandage, kas te olete rase või?"
-Ahah...
-Andke oma kaart
-Aga ma andsin selle sinna ette enne...
-Mis nemad sellega teie arvates teevad? See on arsti jaoks.
-jne, jne (...)
- Teate, see ei ole meie probleem, see teil siin üleval. Sellega peaksite minema sinna... noh... gastroenteroloogi juurde. Vot sinna mingegi.
-Aga mis mul siis viga on?
- Valutab.
-Miks valutab ja miks?
- Teate, kui te tahate väga täpselt teada, siis seal on teil magu ja sapp. Magu ja sapp. Ja maks on ka. Magu ja sapp. Vot need valutavadki, või üks nendest. Aga kannatage, kannatage. Enamasti see läheb ise üle, kui olete sünnitanud.
-(...)
Ütles tohtrihärra mulle aeglaselt-aeglaselt, et ostku ma Tõnismäe valveapteegist Rennie tablette ja mingu mujale, pole nende probleem. Pärast valveõde eesruumis sosistas: "Kuulge, kui teil ikka väga halb on, tulge tagasi, siis võtame teid haiglasse sisse. Seal on meil a r s t i d tööl."
Seisis mu kaasa see nelikümmend minutit laupäeva südaööl valveapteegi ukse taga, ja annab see valu mul elada praegu, ju vist ehmatusest.
Moraal? Ärge olge haiged, olge terved! Ja kui teil midagi valutab, ignoreerige seda! Hingake oma valu välja nagu õpetavad joogid.

On olemas märksa hullemaid asju kui tühine tunne, et keegi on sulle noa kõhtu löönud. Näiteks sobiva vankerkäru valik. Või titeriiete kokkuotsimine (mul parasjagu inventuur magamistoas käimas, õnneks, õ n n e k s! olen poiste asjad kenasti kasti ladustanud ja sealt on, mida võtta- ülejäänud osa saan sõpradelt laenuks, uuskasutuskeskusest ja Helsingi linna taaskasutuskeskusest).

Ja ikkagi on olemas v e e l hullemaid asju.
Näiteks see- teed hommikul õndsa näoga kabinetis tööd, aknast tulvab päikesepaiste ja linnulaul. Siiski... ei ole linnulaul, kostub kummalisi kõrgehäälseid karjatusi.
-Ah-soo, mõtled... väiksemal poisil mingi häda jälle. Aga miks ta ometigi nii hirmsa falsetiga kisendab?
Aeglaselt-aeglaselt tõused toolist, avad rõduukse ja hüüad küsimuse perelistele alla: mis toimub?
-Ah et sipelgapessa astus? Aa, et lootis, et kisa peletab kuklased püksist? Kaks tükki ikka pissisid jalale ja see oli valus?
Seda, mismoodi sa t e g e l i k u l t i g a j u m a l a k o r d sellise hädakisa peale ehmatad, nad ei tea. Sest sa ei näita seda välja. Sest kui sa seda teed, juhtub nii nagu viimati sugulastega 07.07.07 tähistades- sind naerdakse välja. Sest las need lapsed olla omaette, meie siin tahame mõnusasti veini libistada ja...
1o1 päeva on tegelikult üüratu lühike aeg ära kannatada; isegi, kui see peaks olema 120 päeva. Seegi saab kord otsa. Ja kulub vaid järjekordne paarkümmend aastat, et võiksid rahulikult kiiktoolis istuda, pilvi vaadata ja nentida- kui ei tulnud kuulsust ja rikkust, kasvas üles kolm normaalset inimest. Ja pole siin kannatamist ega kedagi, natuke välja kannatamist ja ehe elu ise.
Lähen ja loen Anni kokaraamatut. Ja lõpetan Mihkel Tiksi "Korvpalliromaani".
Üks päev jälle (kannatamatult) õhtusse saadetud :).

*Pildid on taaskord noorema poja tehtud- ja tal tuleb see "tegemine" järjest paremini välja! Esimene on Johanna- "meil on kohe varsti samasugune, ainult et issi näoga!"- sõbrad käisid eile meil külas enne pikka Ameerikasse-sõitu. Teine on tükike issit grillimas suvikõrvitsat munamantlis, ka eilsest. Ja kolmas tänane, tehtud "Estelle" pardal- väike mõnus vilt ja tikand, puha õiglane kaubandus kõik.