Siin, Hiiumaal, käib Folk ja kohata võib palju toredaid inimesi. Sõpradel, kelle juures ööbime, telekat ei ole ja lehed ei käi.
Õhtul sõime Kassaris, Vetsi tallis ja võtsin toidu kõrvale laupäise SLOlehe. Ja mida ma loen! Vikan on teisipäeva hilisõhtul kokku põrganud Soome kaubalaevaga!
Süda tegi jõnks. Silmad jooksid mööda ridu, ise uskumata, mida loevad.
"Oh, mul on selle alusega nii palju mälestusi,"...
Mulle isiklikult on Vikan sümboliseerinud vanade meretraditsioonide jätkumist, midagi kindlat siin muutuvas maailmas- ja tõsi, kapten Meelis Saarlaiuta ei kujuta ma seda kaunitari merel täispurjes ettegi.
Meie viimatine kohtumine Vikaniga oli 2006. aasta jaanipäeval, Mereparaadil. Lehvitasin jaalale Admiral Pitka ülemiselt tekilt järele, kui ta suuna Sõrule võttis.
Uudisest- ei ole aru ega otsa, kes olid pardal (või õigemini- kes peale Jorma veel oli), kas olid purjus, mis juhtus jne. VTA uurimistulemusi tuleb oodata paar kuud. Aga ehk selgub. Või näen kedagi. Süda teeb ikka veel jõnks. Vaatasin Reporteri videolõiku, pisarad tulid silma.
Ei ole üliemotsionaalne, lihtsalt... Vikan on nii paljude jaoks tähendanud...
Muidugi loodan ma, et alus tehakse korda. Aga ma mäletan ka, kuidas Martha kapten Kukk teel Rootsist tagasi ütles, et talle tundub, Vikanil puudub karm kaptenikäsi- kuis muidu seletada ootamatut (saatealustega kooskõlastamata) kursimuutust, piimjas udus täiskäigul edasi, jne.
Oli, mis oli. Vikan... ja süda teeb jõnks! Ehk oli see vaid õppetund.
* Pildil on aasta 2004, Sõru sadamas. Vikan on jõudnud just tervitama kolmandat keskkonnafestivali.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar