Mart Johanson ütles Postimehes väga õigesti, et laulupidu peaks olema justkui suure eestlaste suguvõsa kokkutulek. Meie pisikese rahvakillu ühine kokkusaamine, tantsimine ja laulmine.Siit edasi polegi enam palju mõelda- kui kõlas ettepanek anda pilet vabaks, ehk siis võimaldada laulupeole tasuta juurdepääs kõigile, kes seda soovivad (kel võimalik, teeb annetuse); oleks järgmine samm kogu pidudel kõlav muusika vabastada autoritasudest.
Uskuge, see bürokraatia, millega ürituse korraldaja kokku peab puutuma autoriõiguste järgimise eesmärgil, on kohati üle mõistuse. Kui palju paberimäärimist, vaidlusi, kokkuleppeid, jne. jne. jne. Summad, mida makstakse autoritele, ei ole just väikesed.
See tunne, millega mina oma kadunud isa teoste eest laulupeolt pappi vastu võtan, on uskumatult sitt! Selle suure elamuse peale, mida olen saanud ja mille eest iga tänu jääb pisikeseks.
Tahaksin, et kui see on MEIE PIDU, siis on sellel peol ka MEIE MUUSIKA. Esinejatele ju ei maksta, emotsioon ja tänu tulevad kuskilt mujalt- ühisolemisest, igaühe südamest.
Autorid, kes elavad, loovad ja lehvitavad, eks nemad tee ise oma otsuseid. Aga meie seast lahkunud autorite teosed võiksid olla vabalt kasutatavad enne seadusejärgse 70 aasta surmast möödumise täistiksumist.
Oma isa tütrena tean, et just seda oleks ta tahtnud- laulu, tantsu ja meelespidamist. Pole suuremat au, kui sinu teoseid laulupeol ette kantakse.
* Ma ei mõelnudki esimese hooga sellele, et täna on isa seitsmes surma-aastapäev. See on siis vähim, mida saan teha tema mälestuseks ja laulupeo tänuks - kutsuda üles neid, kelle võimuses see on, vabastama meie pidu autoritasude maksmisest. Astun üsna kindla teadmisega järgnevale paberilasule vastu- see peab olema võimalik!
2 kommentaari:
Olen absoluutselt nõus, et laulu- ja tantsupidu peaks olema meie inimestele võimalikult lähedale toodud. Mind aga isiklikult häirib ka eestlaste mentaliteet: kui saan tasuta, siis lähen ja teen. Teen tööd nii palju, kui see mulle otsest kasu toob.
Muusikud elatuvad oma muusikast. Kui neile enam mitte ka autoritasusid maksta, siis keelame sellega ka nende aega pühenduda loometööle. Kindlasti on väga suur au, kui sinu teos kõlab laulupeol. Kindlasti on ka näiteks paljudele bändidele au olla kellegi suure välisartisti soojendusbänd. Aga puhtast aust kahjuks ei ela mitte keegi ära.
Kui inimesele on midagi väga oluline, on ta tegelikult nõus selle eest ka oma raha välja käima.
Jah, ma pidasingi silmas neid autoreid, kes on lähiajal lahkunud ja kelle teoste hulgas on selliseid, mida praktiliselt rahvalauludeks pidada võib- toogem näiteks siis kas Uustulndi rahvalikke laule, Valgre teoseid, Arne Oit´i, Uno Naissoo, Harry Kõrvitsa jt. armsaks lauldud laule, või siis mu isa kirjutatud "Põhjamaa" jt.
Mul on lihtsalt kohutavalt häbi ja ebamugav, kui tuleb järjekordne lastekoor või laulupeo korraldaja ja küsib: "Kas me tohime?"
Muidugi te tohite! Ma olen väga rõõmus, sest isa kirjutas muusikat selleks, et seda lauldaks, mitte sahtlitesse tolmuma.
Vaevalt et ka selleks, et mulle ebamugavust valmistada :)
Samas, kui Tõnis Kõrvits teeb tema lugudele sätted, siis otse loomulikult saab ta selle töö eest makstud. Ka Ehala lugude puhul ei teki seda küsimust- ta liigub ja loob ja lehvitab.
Aga kord, kunagi edaspidi...
Et järjepidevus oleks ja ilus muusika me kõrvalt ei kaoks.
Lihtsalt sellepärast, et kuskil on keegi, kes nõuab oma osa päranditombust. Laulupeol.
Postita kommentaar