No ei mahu sinna seltskond, kellest kaks tagaistmel lakkamatult kaklevad, kolmas taob esialgu seestpoolt vastu ja neljas istub kõrvalistmel ilmel nagu ei puudutaks see kõik teda: "Sinu projekt, mulle pole autod kunagi huvi pakkunud." (Kehtib ka eelpool mainitud seltskondlike tegevuste kohta)
Ehkki vanker (tite-mitte hobu-) ju mahub Mususse lahedalt ja ta ise on suhteliselt viimasepeale korras, mis sest et aastaarvuks 00, siis läbisõit turbodiislil ikkagi vaid 95 tuhhi kilomeetrit ja kogu hoolduse ajalugu kenasti ühes kohas tallel... ei mahu me pesakond sinna mürgeldama kuidagi. Autost hakkab kahju. Parem leian talle siis uue, armastava omaniku. Ehkki ütlevad, et autot ei tohi isikustada... minu jaoks on Musu maailma parimaid kaaslasi olnud viimased kaks aastat ja nüüd ma lihtsalt nutan ta na´al, teades, et pean temast loobuma.
Eks ma võta siis endale järelkäruga traktori... või veoauto... või... sõitku nad üldse jalgrattaga!... Ja otsigu endale uus ema.
*Pildil demmib Musu oma kaunist tagamust tehnoülevaatuse onudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar