Olen lubanud pilte ja oma lubadust mitte kuigi hästi pidanud. Nüüd siis natukene, üritasin eile tabada väikese inimese suurt naeratust ja rõõmsat juttu.Naeratab ta juba paar nädalat, vastu naeratama hakkas kümmekond päeva tagasi. Jutustab nädalapäevad, eile öösel kilkas isa põlvedel esimest korda.
See on ilmeliselt õrn hetk, kui Nööp naeratab ja seab suu jutustamiseks. Mõnikord ei tule välja, siis ta pingutab seni, kuni ära väsib ja solvunult kraaksatab. Mida päev edasi, seda rohkem jutustamine välja tuleb. Siis ma istun heldinult ja kuulan. Ja kudrutan vastu. Kõrvalt vaadates kahtlemata totter, aga mis see meid sel hetkel morjendab.
Kui kiiresti kõik ununeb! Nüüd, kui Nööp naeratab ja koogab, tuleb meelde küll, et poisid tegid ka nii. Aga täpselt ei ole mäleta enam midagi.
Nööbile meeldib puudutada käega lambanahka ja meie juukseid. Ja ta paneb mõnutundest silmad kinni ja teeb "ngäääää...." kui mu juuksed üle ta põse paitavad. Ja vanema venna pikki juukseid üritab ta sikutada, ehkki see kuigi hästi ei õnnestu veel.
Arst ütles, et teab väga väheseid lapsi, kellele karvane ja juuksed meeldivad.
Olgu siis pääle, las jääb järele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar