Aastapäevane

Palju õnne, vabariik!
Täna on toss veidi väljas. Eks ole kolm päeva jahmerdet ka.
Mõtlesin küll, et küll ma ikka teen veel ühe piduliku ja siis veel teise ka, aga on läinud sootuks puhkamise tähe all. Hommikul olime pidulikumad, emal ju sünnipäev kõige tipuks, nüüd nahistab igaüks oma nurgas, kes õppida, kes tööd teha, kes magada, kes puid laduda.
Sünnipäevakingita ma ei jäänud. Iseasi, kas s e e kink nüüd kõige väärtuslikum oli. Tahtmata täpsustada- me maitseme riigi liberaalse alkoholipoliitika vilju. Hää, et politseisse ei sattunud vaid nagu lubas, nii ka õigeks ajaks koju jõudis. Veidi räsituna ja mudasena, kaheks tunniks vetsu kapseldununa ja 14 tunniks magama, ... aga siiski.
Ja huvitav, kes nägid, need ütlevad: "ükskord peab ju esimene kord olema." Ja :"sul läks ju hästi, ta jõudis koju." Njaah. Esiteks: ei olnud esimene kord. Koju jõuda oli esimene kord. Teiseks: teist korda ma enam ei soovi. Seni, kuni jalad minu laua all, selline asi ärgu kordugu. (Loota võib, et selleks hetkeks, kui jalad laua alt ära korjatakse, on mõistust rohkem peas...)
Agamuduvägailus.
Ilm ond veidi vilets, Teenuse kandis olla eile old paks suusalumi. Meie aga, oh, olime sootuks kesklinna kesksüdames, sõprade juures õhtusöögil. Olnud tore.
Ja üks tõsine "tarkusetera" kah:
Kui juustukilo hind saab võrreldavaks hea raamatu hinnaga, siis tuleks eelistada viimast."
Juustuta, õigemini selleta, mida viimasel ajal Eesti kauplustes juustu nime all müüakse, saab elada küll. Vihastasin hommikul järjekordse eesti juustu peale, mis on toorelt müüki paisatud ja sigaterava juustunoa all mitte ei viilutu õhkõrnadeks liistakuteks vaid mureneb. Kilo hind aga on viimase nädalaga taaskord tõusnud!

Emale kinkisime "EV 90" ja Estonia teatri ajaloo raamatu; kiirjooksul Apollosse haarasin riiulist ka Jaan Krossi "Kallid kaasteelised" II osa ja Harjumaa mõisate legendide raamatu. Vanem poeg sai tänase päeva puhul (ja äsjajuhtunu valguses) "Lennart Meri: Poliitiline testament."
Tegelikult peaks talle pihku suruma ka Enn Soosaare "Isa ja aeg".
Mul on ööhakuse tissitamise lugemisvara siiani Kaljo Orro koostatud lavakooli raamat; mitmete õppejõudude intervjuudest kumab läbi noorte üha kahaneva lugemuse pärast. See on huvitav jah, kuidas ka meie ... ei oskagi öelda... hilisteismeline?!.... ei tunne lugemisest suuremat rõõmu; kui mõned seiklus- ja muinasjuturaamatud välja jätta, siis kaardub ta sunniga lugema vaid kohustuslikku kirjandust (ja sedagi eelistatult läbimälutud, elik kommenteeritud variandis). Arutleda ühe või teise teose pinnalt on temaga ilmvõimatu, seda tegevust loetakse kooliga kokkukäivaks- raisata oma aega kirjanduslikule mõttevahetusele emaga- no andke andeks!
Noorem poeg jälle neelab raamatuid... üsna minu moodi, tihti mäletamata autorit ja pealkirja, loetust endale mõned ivad välja korjanuna, sukeldub ta üha uutesse üllitistesse. Isa kombel näeb temagi lugemislaud välja nagu ühepajatoit raamatutest- nädalaga koguneb eri žanritest teoseid hunnikutena nii kirjutuslauale, voodiservale, riiulile kui ka ... põrandale. Ja vetsu lohistatakse omaette hunnik (kusjuures, seal on segi nii isa, kui poja kui... minu raamatud.) Aeg-ajalt tabab mind koristamistuhin, siis üritan igale kõvakaanelisele leida raamatukogus ta õige koha.
Kogumise maania... raamatud, helikandjad, hääd veinid... ilusad inimesed...
Inimesel on liiga palju asju.
Peaksin siinkohal soovitama, minge raamatukokku ja laenutage, siin aga on üks "aga"- meie kohaliku raamatukogu eelarve on nii pisuke, et väärtteoseid nad kõiki küll soetada ei jaksa. Teisalt võiksid ajastu märki kandvad raamatud ühes kodukogus ka olla. Ja lõppeks- meie pere ja muud loomad on piisavalt arvukas, et anda välja tillukese kogukonna mõõt. Nii loeb ühte raamatut kaugelt üle ühe nosu. Häid raamatuid loetakse mitu korda.

Algusesse tagasi- head aastapäeva! Ma ei julge lubada, et me õhtul cava lahti korgime- sellel on omad põhjused, m i k s me seekord seda võibla ei tee- aga igaüks me peres võtab täna aega veeta hea eesti raamatu seltsis. Ka Nööp, kes meelsasti laseb endale luuletusi ette lugeda.