Kuusteist! Kas tõesti?!

VV sai teisipäeval oma Ibanezi kätte.
Arvutimängud on unustatud.
Netis surfamine ilma selgema mõtteta on unustatud
Looderdamine on unustatud.
Söömine on unustatud.
Õppimine... no siiski päriselt mitte.
Kutt istub tundide kaupa, õpib ja sõrmitseb.
Vahete- vahel kostub tema toast päris bassikäikude moodi muusikat.

Täna sai VV kuusteist, et olla täpne, juhtus see öösel kell 02:20.
Tema tulemine oli kerge, see-eest kaunis. Ei olnud valusid, ei olnud kannatamist. Kuus tundi ootusärevust, nalja, naeru, tantsu. Ja siis mäletan palatit, mille aknad olid vatitekkidega kaetud, sest saabus ootamatu külmalaine. Osakond oli karantiinis, nii püüdsime noore isaga teineteise näppe ukse alt praost. Koju minnes viskasin lapse voodile ja asusin näljasele isasele kartuleid praadima.
Aga see on üks teine jutt. Üks, kus ma mõnikord kurvalt küsin, m i k s pole meil vanaema, kes küpsetaks kooke ja teeks süüa ja ütleks: "Lapsed, kallid, tulge sööma..."

Sünnipäevahommik... või mis hommik see enam- Nööp lasi ometi kord üheksani und ja kui ma siis tõusin ja viineripirukaid küpsetama asusin, võttis see kõik natukene ju aega. Ja EE üritas samal ajal oma tuba koristada, välja kukkus see muidugi kõikide tubade sassiajamisena, päädis riiuli ümberkukkumise ja selle erliliselt kõvahäälse seitsmeaastase veel kõvemahäälse nutuga. Nii, et VV pidi ikka väga pingutama, et magada hetkeni, kui teda üles laulsime.
Mamma meiega ei liitunud, vaid surus oma lillevarred tütrepojale trepimademel pihku. Ja hakkas lahinal nutma. Veidi ulguvalt, see-eest enesehaledalt, sest lapselapsed, teadagi, ja eriti see kõige vanem, "on tema elu". Muu elu on vilets, sest laps, see ainus on õudne mõrd ja vana nõid :-) nojah. VV kuulas hämmeldunult nutukoori ja tuli siis vaikselt pead raputades trepist alla. Helises telefon. Memme! "Palju õnne kallis pojapoeg, noh, kas täna pidu ka pead ja millal mina siis kutsutud olen?"
VV näole vajus suur hämmeldus: "Memme, aga ma helistasin sulle ju eile õhtul ja ütlesin, et oled täna oodatud! ... mismõttes sa ei mäleta? .... aa, pidu... šampanja, sõbranna... jajah. "

Siis ma juba naersin suure häälega. Ja siis naersime pojaga koos- oled sa kallis, vast seltskonda tulnud- üks vanaema nutab suure häälega, teine ei mäleta... mõni aeg hiljem selgus, et ka isa, olles eile sõpradega metsas teinud "ja siis tulen mina, üleni valges"- ei ole veel mõelnud, kuis ja mis.
No hea, kui tuleb kohale.
Pidu teeb ju meie maja.
Nagu Nodsu naisega tõdesime, meil on kõik ühine- lapsed, mehed üleni valges, ämmad, vanaemad ja isegi füüsikud...

Palju õnne, arvukad sugulased, vennapoja, VV ja lihtsalt ühe toreda poisslapse kuueteistkümnendaks!
Tünn köeb, laud on kohe kaetud ja pidu võib alata.
Alkoholikeeld lõppes täna. Oma käega valasin lapsele klaasi sortsu õlut maitsmiseks.
Rongaema.


.... ja eile oli viies! Vaikne selline.
Ja ehitus algas neljapäeval.
Ja ainult kaheksa saadet on jäänud hooaja lõpuni.