Märkmeid teispoolsusest

Ma kandideeriksin pilukellukeste klubisse, kui tohib.
Nägin öösel, kella kahe ajal, midagi väga kummalist. Nööbil on sel kellaajal tavaliselt kerge vahepala-aeg, miska ma, olenevalt ilmast ja olukorrast, leban voodil ja vahin katuseaknast tähti- kui on selge taevas. Või siis vahin vihmapiiskade kankaani, kui on vihmane. Või lumehelveste kogunemist akna serva, kui on lumine. Või...
Eile oli taevas vahelduvalt pilvine.
Ja siis lendas see miski üle me maja.
Lennukid lendavad ju üsna koguaeg, sõltub tuule suunast. Kella nende järgi just õigeks ei säti, aga umbes on teada küll, millal järjekordne tiivuline jõrisedes üle läheb; linnulennul on meilt lennuvälja maandumisrajani alla kümnekonna kilomeetri.
Aga s e e asi ei jõristanud. Ei vilgutanud. Ta lihtsalt läks...vuhh. Siuh. Aga natuke aeglasemalt.
Kui kuidagi kirjeldada, siis tomahoogi-kujuline, ühtlaselt mahedalt helendav, kontuur tervenisti eredamalt (roheliselt) välja joonistunud.

Mina, kes ma eluaeg olen silmad teatud kohtades kinni pigistanud ja kinnitanud endale, et ma ei taha teada, ma ei taha teada, ma ei... ma ehmatasin.
Koputasin kalli mehe enda kõrval üles ja värisesin natukene ta kaenlas.
Panin tule põlema, kobistasin allkorrusele, võtsin kaenlasse Viidingu-raamatu ja suure šokolaadi, läksin voodisse tagasi, tõmbasin teki kõrvadele ja asusin lugema.
Mari Tarandi raamat oma vennast ja nende ühisest lapsepõlvest on hea lohutaja.
Hommikul paraku hakkas asi mind uuesti häirima.
Sõbranna, kes on Volke loenguid kuulanud, rahustas mind, et tegu oli kaasaegse luurelennukiga.

Mul on täitsa kama, oli see ameeriklaste või venelaste või naabritädi luurelennuk. Peaasi, et see oli midagi, mis on olemas. Mitte midagi sellist, mida ma eitan.
Sest kurat, mulle e i meeldi sorida teiste taskutes, saada teada nende saladusi, trügida, kuhu mind pole kutsutud, väljuda oma turvaliselt elu-alalt, jne.

Noh, ja siis ütles naabrionu täna, et tema vaatles eile õhtu otsa metsa kohal mingit helendavat objekti.
Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda...

Ja mina olen üle pika aja no nii pilukelluke, et pidin lausa ajaveebikusse märkmeid tegema. Ütledagu mulle, et see kõik on mu imetamisest kurnatud kujutlusvõime haige vili.