No üritasin, mis ma üritasin, bluetoothi ja moblat omavahel suhtlema ei saanud, et saata siia see vahva pilt metsmaasikatest oma koduõuel.Meil lihtsalt uputab! Maasikauputus! Astuda pole võimalik, ilma, et mõnda punapõskset ei lömastaks. Nii kujunebki edasiliikumisest suht vaevaline toiming- igal sammul kummardades ja marju põske noppides pole liikumiskiirus just märkimisväärne.
Sügavkülma sahtel on metsmaasikaid täis. Kui homme ilma peab, siis läheme rabasse murakale.
Sest marja-aasta on tänavu hea.
Nagu ka pilditegemise-aasta, sest mis ma muidu oma edeva moblaga sinna õue ronisin, kui poleks nakatunud poiste pildistamispisikust- Erik läks noorema pojaga õhtust heinamaad üles võtma, mina jäin lootusrikkalt koju, et teha pilti metsmaasikauputusest... ainult et küsimus, millega? Noorem poeg käsitseb nimelt Canoni kompakti märkimisväärse osavusega ja on täieliku enesestmõistetavusega selle broneerinud. Eriku Canon D400 ning edevaid objektiive pole mul isegi siis lubatud näppida, kui ta kodunt kaugel ja aparaat juhtumisi kapis.
Ega ma näpi ka, pühkigu ise see oma tolm. Pealegi, mina olen märksa kauem pilti teinud kui tema. Iseasi, kas nii häid pilte...
Aga meie ampluaa ongi erinev.
Temal heinamaa, valge optikaga- minul metsmaasikad. SonyEricssoniga. No olgu, tegelikult on mul kapis korralik Nikoni peegel, aga pilte vastu ööd linna ilmutama sõita... saati, kui tahtsin lihtsalt jäädvustada sellesuvist maasikauputust- ja kohe- nomaitia... ei ole vist mõistlik mõte.
Aga nüüd pole maasikaid ikkagi, sest sinihammas ja läpakas keelduvad paaritumast. Ja väga tõenäoliselt olen selles segaduses süüdi mina, kes ma mh. esinen aeg-ajalt ka tehnikakeenjusena.
Panen siia siis hoopis paar noorema poja tehtud pilti tänaõhtusest heinamaast.
Metsmaasikale minekuks on muuseas tagumine aeg!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar