Ise nii öko, aga ei pooldagi kodussünnitust!

Esiteks pole ma mingi teab-mis-öko, kaldun pigem praktilisuse (laadis: "lühim tee on tihti kõige nutikam ja efektiivsem", "õpi ja küsi nõu, enne kui kargama kukud") ja ökonoomika valdkonda. Kuivõrd keskkonnasääst pakub sellisele eluviisile tugeva alusvundamendi, siis nimetage kuidas tahate, öko või ökoist, puukallistaja või roheline või...

Kirjutan ühte maakonnalehte iga kuu rubriiki lapseootel naistele, mõnikord isegi soovitan lihtsalt ja säästlikult toime tulla-mitte osta alati uusi asju, mitte kuhjata kokku, mitte raisata oma kõige kallimat ressurssi- aega ja armastust- ebavajalikele asendustegevustele ja pseudoprobleemidele.

Kohevarss on käsil üheksanda kuu kirjeldamine ja muuhulgas peaksin seal midagi arvama kodussünnitusest.
- Ma hindan nende naiste julgust, kes "ise" hakkama saavad.
- Ma ei julge soovitada kodussünnitust kellelegi, sest tean sellest liiga vähe. Postimehe artikkel on üks väheseid, mis kajastab kodussünnituse negatiivseid tagajärgi- ja küllap see ongi erandlik juhtum. Sellegipoolest tean ma sellest liiga vähe, et olla padupoolt või päris vastu.
- Olles sünnitanud kaks last nö. "loomulikul teel", aga haiglas, kasutamata mistahes meditsiinilist vahelesegamist, tean, kui e r i n e v a d võivad olla sünnitused üksteisest. Ja kui kerge on murenema müüt, et iga järgmine sünnitus on eelnevast alati kergem.
Minul ei olnud nii. Poleks ma teist poega sünnitades olnud haiglas, ei oleks ma tõenäoliselt enam elavate kirjas- laps oli terve, aga mind lükati kaks minutit pärast tema sündi üldnarkoosi ja sekkuti operatiivselt, et lapsele ema võimalikult väheste komplikatsioonideta alles jääks. Oleksin ma keeldunud (tõsi, keegi ei küsinudki minult, korraga oli kaheksa inimest sünnitustoas ja nad lihtsalt tegutsesid, midagi räägiti mehega, aga ma ei mäleta sellest ju midagi...), võib-olla oleksin praegu elus, aga selle hinnaga, et ma kunagi enam lapsi ei saaks... näiteks.
- Oma kolmandat last lähen sünnitama väikesesse erahaiglasse, täpne sünnitusplaan näpus. Selleks, et tunda end peaaegu nagu kodus ja ometigi valvsa silma all. Ämmaemandaga vesteldes ütles ta, et ehkki kodussünnitus võidab järjest enam populaarsust, ei räägita paljudest kriitilistest piirsituatsioonidest ja isegi ideaalselt kulgeva raseduse puhul ei julge ta kodussünnitust otsesõnu soovitada.
- Alati võib juhtuda, et sünnitus algab ootamatult ja kulgeb ülikiiresti. Sel juhul ei pruugi parimagi tahtmise juures 25-kilomeetri kaugusele haiglasse jõuda. Paraku ei usu ma sellesse versiooni, et laps sünnib 20 minutiga ja eelnevalt ei tunne ma midagi, ei pane tähele sünnitusele viitavaid märke. Iseasi, kas ma jõuan vette sünnitama sel juhul, aga ma jõuan haiglasse! Kohe üsna kindlasti (kui see nii pole, eks ma siis kirjutan sellest ausalt ja avameelselt ja olen sunnitud oma ülbitsemise pärast vabandama :D )

Erahaiglasse sünnitama minnes usun, et selgi puhul tegutsen ma lähtuvalt praktilisest ja säästvast mõtteviisist- valmistan meie pere kolmandale lapsele mõistlikkuse piirini võimalikult mõnusa sünni- juhul, kui kõik läheb hästi- aga samas püüan ennetada määral, mis minu võimuses, et kriitilisel hetkel ei peaks keegi minu järelemõtlematuse tõttu kannatama.

Pole vaja lahata kodussünnituse "öko"-väärtusi laadis, et "liga ei tekigi, see natuke verd ei ole mingi mure ära koristada"; "saab tellida spetsiaalselt kodussünnituseks disainitud puutünni" jne. - otse loomulikult ei ole koristamine ja määrdunud linad mingi argument ja puutünnis tuhude talumine on kahtlemata kognitiivne meetod- minu peamine argument on lapse ja ema tervis. Ja sellest tulenevalt kogu meie pere heaolu. Et saaksime kasvada normaalseteks, mõtlevateks inimesteks... üheskoos.