Teate, ärge tulge mulle rääkima! Ehk ma ise ilutegija.

-Unine silm valvamas, et saiataldrik otse püsiks ja piimatass käes- aga varbaid ei paista kuskiltki. Nii astungi, ettevaatlikult, mööda treppi üles ja mõtlen, et oleks kuradi totter surma saada meesaiale komistamise läbi.
-Üldiselt ma ju voodis ei söö, aga kui unega on asi nagu ta on- et ühel ööl on hästi ja teisel üldse mitte, siis kui kõht kella kolme ajal öösel ikka väga kõvahäälselt kraaksuma hakkab (õhtusöök on kell seitse, et mitte enne magamajäämist keha koormata, eks), siis tuleb lihtsalt mingi lahendus leida. Tavaliselt totserdan siis pimedas alla, võtan mõned õunad või näkileivad või teen endale seemnesaia meega ja klaas piima sinna juurde. Tulemusena pudeneb voodilinade vahele üht-teist (eriti kui tegu on näkileivaga). Mitte et ma nüüd lausa kalamarja lipsuvahelt patjadele pudistaks, aga see pisike armas puru lihtsalt tuleb kuskilt ja armastab end peita kõige hellematesse kohtadesse.
-Noh, olgu, panen raamatu selleks korraks (juba kolmas kord öö jooksul) kinni; ega ma ausalt öeldes Leida Kibuvitsa novellidest väga vaimustugi, olen neid paaril korral ennegi lugenud- aga nad väsitavad kenasti, see ülepaisutatud literatuursus ja pungitet sõnamäng- ja lehekülgede kaupa ei juhtu mitte midagi, kui välja arvata see, et vanatüdruk pakib vaseliinipurke ja käib kinos rasvase ja rõugearmilise viiuldaja kukalt vahtimas.
Üritan end võimalikult mõnusasti patjadega vooderdada ja seekord tõesti magama jääda.
-Kõhul on asjast mingi oma arvamus. Ah-jaa, seal elab ju keegi...
Et ma ikka ei väsi imestamast, kuidas see saab olla, et k e e g i e l a b m i n u k õ h u s! Täitsa omas rütmis, põtkib, luksub, kakleb patjadega... Kui on õnnis öö ja ma magan, siis magab tema ka. Aga meesai ja piim- no selle peale ta lihtsalt teeb kergelt diskot, ei teagi, kas rõõmust või masendusest, et jälle topitakse midagi talle tuppa ja see teeb olemise kitsamaks. Kõrvetised saan nagunii, sõltumata kellaajast ja toiduainest.
- Uni tuleb. Ai! Puru on jäänud täpselt tagumiku alla. Ja ehkki seda viimast on, võrreldes kevadega, oluliselt rohkem, suudab väike puruke mu üles ehmatada. Pühin maha.
T-särk rullub üle naba. Kuskilt on patjade vahele pudunenud mitu purukest. Ja need teevad korraga haiget. Nüüd hakkavad jalad ka tantsima.
Tõusen voodist, s.t. üritan tõusta- koristan padja seljatagant, keeran ohates teise külje, sätin padja kõhule toeks ja üritan end parema käe küünarnukile toetudes voodist välja ukerdada. Rahmin ja puhastan voodit tükk aega ja jutustan endale samal ajal muinasjuttu jõehobust, kes armastas voodis küpsiseid süüa.
Ah-jaa, tal oli ju sõber abis, kes tuli ja kõik purud ära nokkis.
Mul vist ei sobi meest üles ajada... ta nagunii on mu rapsimise peale mitu korda silmi avanud ja küsinud murelikul toonil: "Kas ma saan kuidagi abiks olla?"
- Ei saa, armas, ei saa. Naine peab ise magama jääma.
- Mis kummaline, aga see ongi vist üsna seaduspärane, et mida suurem kõht, seda totramad mõtted peas. Seda värvikamad kujutlused maailma ja meie last tabavatest õnnetustest. Elu on üks hädaorg...
Ei, see on ikka pigem see- maailm on üks pasameri ja mina kut üks lilleke seal sees.
Lilleke olin ma viimati vist... kes seda enam mäletab.
- Mis mul muud üle jääb, kui olukorraga leppida.
Leppida sellega, et mu rõivanumber on suhteliselt lühikese ajaga kahekordistunud. Et mu kandev osa näeb välja nagu saunasein ja... sealjuures ei kanna! Sest mida päev edasi, seda lõdvemaks muutuvad sidemed luude vahel.
Olen leppinud ka sellega, et peeglist mööda minnes pööran ma pea ära. Kõrvaltvaates liigub sealt eest pool tundi läbi oskamatult T-särgi sisse pakitud, lamedaks surutud arbuus.
- Armastav mees lubas, et see kõik läheb mööda ja ükskord olen ma jälle kiire käiguga kräbe kõvahäälne kapral.
Tuttavad ja sõbrad ja ... arstki ütlevad, et ma olla v ä i k e! No k u i suureks siis veel kasvada saab? Ja millal magada saab? Sellele ei oska muidugi neist keegi vastata...

-Ma ei mäleta, mis kell mul täpselt õnnestus magama jääda. Uni oli katkendlik ja higine nagu tavaliselt, pikitud rohkete pissipausidega.
Ma mäletan üsna täpselt, et üks mu viimastest öömõtetest (ja sugugi mitte see kõige totram) oli: ärge tulge mulle rääkima, et paks (titeootel) naine on ilus naine. Seda võivad arvata vaid need, kes ise mitte kunagi selles seisundis pole viibinud.
Võib-olla et poistega oli asi lihtsam. Aga i l u s a n a pole ma end üheski lõpufaasis tundnud. Seda mäletan kohe kindlasti.
No aga eks kõik see ikka ühe eesmärgi nimel - et titt oleks terve, rõõmus ja hakkaja; tulevikus normaalne inimene. Selle nimel ju tegelikult- tegelikult- olen ma nõus olema anum, vaat, jalgadel koperdav emakoda, persestunud part (või oli see vastupidi!?), etc.
Onupoja vastne naine vaatas mind laupäeval silmanurgast pikalt-pikalt, püüdsin ta pilgu ja ütlesin: "Ära lase end minust hirmutada, mõtle, et ma olen ennast lihtsalt (õhust ja armastusest) paksuks söönud. Tegelikult on see hirmus ilus aeg naise elus. Ja sul läheb kõik kindlasti väga hästi."

- Ise nii uskusin, mida ütlesin. Ma ise ilutegija.

*Üks pilt ülal, ikka armastusega Venemaalt.