Aitäh, sõbrad, ilusa päeva eest!

... teie, kes te meeles pidasite,
... teie, kes tulite ja olite,
... teie, kes mõtlesite.


Hämmastusin, et on niiiii palju, niiiii ilusaid ja häid... :)
Eile, kui hommikust peale kõik viltu vedas- magasime Nööbiga üle; kohv tuli lahja; köök nägi välja nagu maailma kõikseropem seapesa; väiksem vend tuli koolist pahas tujus; iss ja võttetiim jäid laevast maha; jne.jne.jne... siis mõtlesin küll, et ah, tühja sellest päevast. Nagunii on neid aastaid nüüd juba nii mitu, et enam kokku lugeda pole mõtet. Ja mis see muudakski, ei tunne ju suurt midagi selle päeva jooksul ja mööda saades. Muidugi on vahe, kas 20 v 30; või 15 v 35- aga see vahe on rohkem füüsiline. Vaimliselt on valida, kas jääda paigal tammuma- ja neid näiteid on lähiümbrusest ja ilmekaid; või väärikalt elukogenduda. Kui oskaks, siis teaks rääkida, kuda seda viimast teha. Ma mõtlen, et mingi tasakaal vist lisandub ja teatud asjade vastu kaob huvi; samal ajal, kui muud asjad jälle omandavad tähtsuse.
Nööp on vist ikka e r i t i õigel ajal tulnud, kui nii mõelda- siis, kui isased inimesed, need eesti keskmised, võtavad kuulda ja veavadki keskmise vaevu välja, ei jää mina loodetavasti lausüksi- vanemal lapsel on siis ehk juba päntajalad ja mu oma kõiksepisem on parasjagu nii probleemses eas, et peab agarasti trimmis püsima.
Mis siin ikka heietuda, lõpetasin päeva pikema kirjaga. Konservatiivne, vanamoeline mutttt- mulle kohe meeldib kirjutada pikki, alguse ja lõputa kirjasi; telefonitsi on see kõik... pinnavirvendumine. Võibla siis nii, et kirjas ei saa valetada, torusse teed alati, ka neljakümnekraadise palavikuga, oma paremat häält. Surmad allteksti.

Algusesse tagasi- olen tänulik, et mu ümber on nii palju toredaid inimesi. Püüan samaga vastata.