Käisime kesknädalal Kadri juures (Kadri on TT arst), vaatasime, mis on haigusest saanud- oli hästi saanud, selles mõttes, et haigus polnud enam kuidagi saanud ja oli lõppemas; muuhulgas rääkisime nelja-ja poolekuuse toitumisest ja arengust.Jätkuvalt käib areng toitumisest paar kuud ees. Kaalu 6,6 kilo, pikkuse mõõtmine ununes suures imestamises täiesti ära.
Kadri tunnistas, et ei uskunud, kui telefonitsi küsisin, mida teha seisva ja tugede najal sammuva lapsega- kas suruda pikali tagasi ja taluda kisa, toetada kuidagi või lasta asjadel isevoolu teed minna- siin kord on olnud mats! ja maaühendus, aga see ununes peaaegu kohe. Kadri arvas telefonis, et noh, jah, las teeb, mis tahab. Aga nüüd, olles oma silmaga näinud, näitas ta paari võtet, kuidas tite vaagnat liigsest koormusest säästa- titt arvab, et jee! kõnnin!, tegelikult aga puudutavad maad vaid varbaotsad.
Ei taha ma kõndivat päkapikku, tahan rahulikku, normaalset lapsukest, kes raamatu järgi end keeraks ja pööraks ja kakaks... Selline kiirus lihtsalt hirmutab, ei saa aru, mis põhjusel on tütarlapsel n i i kiire.
Ma parem ei ütle rohkem midagi, sest olen veidi murelik. Olen kuulnud, et selline mühinal minematormamine, hobused lolli näoga järgi jõllitamas, on täitsa normaalne. Kirjutagu mulle keegi, kel sama kogemus.
Ma panen siia pildi lihavõttepüha hommikust. Sel päeval murdis end läbi ka teine alumine lõikehammas. Praegu sügab TT aktiivselt ülemist iget, Kadri sõnul on sealt kiksid juba näha.
...nii naljaga... aga äkki ma lihtsalt kandsin üle? Umbes nagu elevant või nii. See seletaks ka mu praegust suurusnumbrit (ehkki seda võib seletada ka magusaisule järgiandmisega...).
10 kommentaari:
parem nii kui teisiti.
mul oli paar aastat tagasi R-kioskist väljudes ehmatus, kui lapsevankris töusis istuma beebi, no päris tilluke ikka, suure karvase kombekakrae tagant paistis vallatu naeratus ja see BEEBE! ütles: Lauantai on karkkipäivä!
Niiet maailm on täis pisikesi ja suuri üllatusi.
ih, no meil on veidi alla kolme kuud esimene sõna- emme muidugi. nüüd on 3-4 sõna veel, aga mitte igale ühele rääkimiseks :)
vanem poeg ütles viiekuuselt "amp"- see ta esimene, tähendas lampi. hirmus tehnikafänn temast saigi.
pliks teeb tadaa ja kalli ja musi, aga neid teevad õnneks kõik beeeeebid :)
No ei tee kõik beebid tadaa ja kalli ja musi, vähemalt minu omad mitte. Ja kõik asjad tulevad keskmisest kaks-kolm kuud hiljem. Kuue ja poole kuuselt ei ole ühtegi hammast, ei mingit huvi aktiivse keeramise, roomamise, saati siis püsti tõusmise vastu. Istuks vaid oma toolis või pikutaks vaibal, taoks rütmi ning laulaks valjuhäälselt. Ma ei teagi, kumbapidi ma rohkem muretseksin, kas siis kiirenduse või praeguse pikkamisi-mineku puhul. Esimesest beebi-eas tasahilju kasvajast on siiski 15 aastat enamasti rõõmu olnud. Nii et ehk ma muretsen üle...
Ja ma usun, et teilgi pole põhjust muretseda. Lihsalt ei tohi kuldsest keskmisest juhinduvaid raamatuid jms ülemäära tõsiselt võtta :)
no ei tea, minu 9 ja poolene ei tee mingit kalli, musi ega tadaa, saab küll suurepäraselt hakkama ahju tuhast tühjendamisega ja igasuguste asjade kopsimise ja lõhkumisega, kassi sabast tõmbamise ja selle peale kõlavalt naermisega, a musid-kallid on tema arust liiga plikade värk vist :D
Ega ma ei m�leta k�ll t�pselt, miskuuselt mu t�tar misasju tegi. Istuma hakkas vist viiepooleselt. Ja seda oli ilmselt natuke vara ka tema kleenukese kogu jaoks. Kohe tulid seismaajamine ja ringiroomamine ka. Aga tagaj�rjeks oli ikka kehalihaste n�rkus, mis viieaastaselt probleeme tekitas. Aga kui te tublisti harjutate v�i midagi, l�heb k�ik kenasti. Meie tegelikult v�imlesime siis h�sti palju, sest ta n�udis t�helepanu. Ja hiljem ka on p�hit�helepanu kehalisel kasvatusel :-) olnud.
http://lapseestis.blogspot.com/2007/10/rhi-heaks.html
lapseestis, me võimleme ka väga palju, ja ega sellist momenti vist polegi, kui TT kellegi tähelepanu alt väljas oleks- peamiselt oleme tema jalad ja käed, sest kõigeni ta ei ise ei ulatu. ei polegi vaja ;-)
mis istumisse puutub, siis sellega saab ta juba suurepäraselt hakkama, oleme esimesed suured asjaajamisedki paar korda potti püüdnud. üldiselt ikka toetan teda siis ka... nii, igaks juhuks.
istuma ta ise veel päriselt tõusta ei jaksa, kui saab millestki kinni, olgu see või omaenda pluus, siis kisub üles küll. ja kui siis näiteks voodivarbadest kinni saab, tirib end püsti ja üritab külg ees minema hiilida.
kõhult seljale pööramine on ka selline... juhuslik. pigem tahab ta püsti ja kõndima. arst ütles, et osa lapsi tõesti ongi sellised, kes tahavad kohe jalgupidi maailma katsuda. kumbki meie poistest ei ole roomanud, pööramist ei mäleta ka, kirjas pole ka. ju siis veidi teistmoodi on see asi meie lastel.
Meie igaks juhuks taoseid kiirendavaid asju ei teinud nagu istuma panemine - aga kui ise hakkas, siis hakkas muidugi. Praegu ma olen eriti seda meelt, et rahulik tasakaalukas areng on tervislikum. Võibla oleks asjaks just õpetada teda roomama? Nt meie tegime lastele käru (hoiad puusadest kinni, ta ise kätega kõnnib edasi). Siis õpib küll käputamise ära. Mulle tundub õige, et tasub kere lihaskonda sellisel viisil treenida (pole just originaalne mõte, arstid ja füsioterapeudid arvavad ka nii). Aga kui teil esimeste lastega õnneks läks, võib ju loota, et läheb sellega ka. Edu!
Lohutuseks -- mu noorim, sel aastal seitsmeteistkümneseks saav "jõmpsikas" tegi omal aal samatseid tükke, st kõiki tegusid võrreldes vanema venna-õega üliväga vara. Mina oma nina vahele ei toppinud ja miskit hullu ei juhtunud,-- ülimalt asjalik-täiskasvanulik tegelane on kasvanud ;) Ise arvasin-arvan senimaani, et kõik siuksed asjad juhtusid soopärast, et vanainemised lapseteo ette võtsid (olin sünnitades 31, ning tol aal loeti seda tõsiseks vanaduseks) ;)
karmik
anonüümsele: seda nad tõesti ka arvavad, et üks põhjendus on vanad vanemad- TT sündides olin 38!!!
teine poeg sündis, kui olin 31, ta oli arengust veidi ees ja on seda näiteks keeleliselt siiani- eneseväljendus on värvikas olnud alates hetkest, mil ta rääkima hakkas.
samas ei taha ma kellelegi soovitada sarnast eksperimenti nagu minuga juhtus- kanda 38-lt last oli ikka vääääga raske... on vaks vahet, kas saada emaks 23-lt või viisteist aastat hiljem, tean nüüd omast käest.
laps eestis: ei, ma ei dresseeri oma tirtsu kuidagi eriliselt, kui istuda tahab, siis toetan, aga ise omal algatusel ei tõsta kindlasti istuma. selle käruharjutuse eest aitäh, meie arst ei osanud soovitada, hakkan aga tegema, usun titel on lõbus!
paljukest sellele pisikesele ikka vaja, kui rinda, soojust, lähedust, naeratust ja otsata koguses armastust :)
No aga vaata nüüd oma tirtsule näkku - nii targa näoga tüdruk ei saagi ju muudmoodi olla:)
Omal on kaks jõmmi, suurem poiss 7ja väiksem tüts 5. Ja oli küll nii, et tütar kõhuli olles peaaegu sünnist saadik sättis end küünarnukkidele ja huvitus igasugustest ilmaasjadest rohkem kui poiss. Rahulikust põrandalkõhutamisest ei tulnud ka midagi välja, üsna varsti pani plika mööda tuba lohinal ringi. Nojah, olgem ausad, jutti just maha ei jäänud, eks, aga liikumine oli siiski soovitud suunas.
Käputamisest, mida veel mõni aeg tagasi käperdamiseks:) nimetati, ei tahtnud kumbki laps midagi kuulda. Kohe oli vaja käima hakata. No on jah natuke iksis jalad, aga mis siis.
Hambad tulid küll mõlemal esimesed täpselt sellel päeval kui 4-kuuseks said ja siis mühinal järjest iga mõne nädala tagant.
Ja see on ju hirmus mõnus, kui laps varakult rääkima hakkab:)
Igatahes, pole see kiire tempo imelik midagi. Tänapäevased lapsed ongi vist kiiremad. Ja kui emme ja kogu pere nii tublid on, siis on see ka loomulik.
Ja tütred on lahedad ja täitsa teistmoodi kui poisid, eks:)))
Jõudu ja tervist, eriti tirtsule!
Postita kommentaar