Ma lõigun ennast ja natukene teisi ka

See on teada lugu, et kui ruumis oleme nuga ja mina, siis varem või hiljem õnnestub mul endale sooritada sisselõige.
Kaks päeva tagasi läks tomatisalatisse pöidla ots. Eile jäi leivatüki ja leivanoa saehammaste vahele nimetissõrme ots.
Täna lõikasin koera pügades kääridega jalga.
Jne.
Haavaliim, eri suurusega plaastrid, sidemed ja salvid on alati käepärast.
Noorem poeg peab eesti keele tunniks kirjutama kodukirjandi "Minu ema naljakad juhtumised." Soovitasin, pangu kirja, et ema on emo, lõigub ennast lakkamatult ja on selle peale ikka elus veel. Poeg arvas, et selles pole midagi naljakat- eile jooksis perekõnd üle õue ja tubadest keskpõrandale kokku kui näppu veristasin, sest see, kui leivanuga su sõrme sõbralikult luuni läbi saeb, on suhteliselt valus. No ma lihtsalt kutsusin Eriku appi, enne kui pildi teate-küll-kuhu panin.
Kodused imestavad, et ma olen vait, see-eest ei karju mitte eriti järjekordse lõikuse järel- kus on alles valulävi! On ta jee. Ma saan igasuguse valu kannatamisega kenasti toime, aga kardan hirmsasti näiteks mesilase torget.
Ja kirjutada on ikka väga vilets. Pimekirja tuleb ohtralt vigasid, sest kaks näppu ja näpukest on plaasterdatud.

Märksa hullem, et TT-l on silmapõletik. Lugesin kellegi sissekannet sarnasest tervisehädast, ravivad seda ilmselt homöopaatiliselt. Meie oleme lihtsad inimesed, kummelitee ja silmatilgad on abiks ikka. Põletiku põhjuseks arvas tohter õietolmu ja väljas möllavad mudavihurid. On kuidas on, lapse silmad saagu terveks! Ja varesele valu. Minu sõrmede oma ka. Loomapiinaja.