Olgu või hilja

... mälestused.
Mu hea kolleeg kaotas mõned päevad tagasi isa. (Kummaline on see eesti keel... "kaotama"- tegelikult tähendab see ju sootuks muud).
Mina matsin oma isa ligi üheksa aastat tagasi. Surm oli siis ja on tänaseni ikka pigem loomulik, seetõttu ei mäleta ma end väga leinamas. Võib-olla olen ma lihtsalt üks tuim inimesetükk...
Kuulan Klassikaraadio arhiivist saadet isast ja mõtlen taas kord, et ei teadnud ma temast tema eluajal suuremat, ega tea nüüdki. Pole olnud aega viia end tema loominguga kurssi, ju ei tunne ma kõiki ta laulegi, kui raadio neid mängib...
Aga aasta aastalt tuleb ta mulle lähemale. Kui kuulan, loen või mõtlen, mõistan järjest paremini. Ei teagi, on see seotud ealiste iseärasustega või on see lihtsalt vajadus millestki hoida, mis ei kao.
Teadmine, et sarnasusi on rohkem, kui olen osanud varem vaadata.
Nõnda siis- olgu või hilja, aga olgu. Juured, millest olen võrsunud.

Maitsetu ja lõhnatu maailm

Kõik algas ühest pealtnäha süütust köhatusest, mille noorem poeg eelmise nädala esmaspäeval kuuldavale lasi.
Kaks päeva enne olime käinud sõprade lapse sünnipäeval.
Kolm päeva enne käisime poes, kus mingil kummalisel moel põrkusime järjest kokku ema ja lakkamatult köhiva lapsega. Mõtlesin siis, et miks ema küll seda last kodus ei ravi.
Kolmapäeval oli noorem poeg voodis siruli.
Reedel, pärast kooli, kukkus ära vanem poeg.
Pühapäeval jäin ise siruli.
Esmaspäeval kukkus ära Nööp.
Teisipäeval jäi haigeks mu ema.
Mees pääses, sest läks nädala alguses Saamimaale, külmakraadide ja lume juurde.

Sõbrad ja nende kolm last jäid enam-vähem meiega samas rütmis maha. Nagu püsti pandud doominoklotsid- lükkad ühte, ülejäänud pudenevad ise.

Istusime eile elutoas ja harjutasime köhakoori. Natuke on naljakas ka, ehkki rohkem on väga vilets. Lõhnatu ja maitseta maailm. Sööd, aga vahet pole, mida sööd. Kui üldse sööd. Jood, aga tunned ainult, kas on külm või kuum.

Ja ma mõtlen, miks me oleme viimasel ajal nii tihti haiged. Et ma ise, on arusaadav- üsna kurnatud olek, kui üks tahab ööpäevaringselt rinda, tööpinge on peal ja kodu tahab ka kuigivõrd hoidmist. Aga poisid?! Kui pole kõht lahti, on viirus. Kui pole viirust, on kõht lahti-viirus.
Äkki on neil seal koolis ikkagi antisanitaarsed tingimused? Liiga palju lapsi väikeses, õhutamata ruumis, peldikud kasimata, käed pesemata... Enamasti korjabki just väiksem poiss üles kõik, mis koolis pakutakse. Ja ometi oli tema see sell, kes titena ja lasteaias käies vähe põdes.

Meil on olemas kõik see, mida arstid soovitavad selleks, et olla terved: me sööme mitmekesiselt ja tervislikult, eelistatult kodumaist, keemiata kasvatatud toitu. Meil on õues puhas õhk, avarus, vaikus, talvel ka külmakraadid, mis viirusi justkui tapma peaksid. Lapsed liiguvad piisavalt, kui mitte vabatahtlikult, siis sundimise peale. Väike füüsiline töö on omal kohal. Kõigil peaks olema ruumi elada, omaette olla, me pole pead-jalad koos.
Hakka või arvama, et maja on vale koha peale ehitatud- lugesin eile skeptiku blogist ühte viidatud artiklit, kus veesoonetasujad kirjutavad, et umbes 3 aastat peab inimene negatiivses väljas (või kusiganes mingis taolises asjas) elades vastu, edasi tulevad haigused, kroonilised tõved ja muu jube mudru.
3 esimest aastat polnud meil tõesti suuremat häda; aga siis ei käinud noorem poiss ka koolis.
Mine võta siis kinni...
Praegu läheme ja võtame järjekordse annuse Citrosepti. Ja teeme põdrasamblateed. Ja pressime apelsinist ja peedist mahla. Ja siis tuulutame tube. Tõstame voodid teise kohta. Teeme puntratantsu...

Kiirelt läbi tormates

Killud ei kuskiltki ja igalt poolt.
Bänd Rustpack, kus vanem poeg bassi mängis, teenis mõned nädalad tagasi R2-s Nädala Tegija tiitli v midagi. Täna vaatasin, et Noortebändide võistlusele pääses ka.
Et "mängis", see ongi tõsi- ta vahetati välja kogenuma, Coldplay (vist on sellenimeline ulgmuusikapunt) mussi väärtustava, jo-l ja bassivõtmel vahet tegeva mängija vastu.
Muidugi oli mul kurb vaadata, kuidas kuueteistkümnene teeb nägu, et midagi polegi juhtunud ja ta ei ela üle.
Õppetund õppimisest, eks ole.
Homme ongi esimene bassitund. Saab näha, kui kaua kiindumus kestab.
Mina avastasin, et olen täitsa võimeline olema sõber ja seltsimees ja mure ära kuulaja- teisisõnu tuli mulle meeldiva üllatusena, et mu peaaegu täismees oli nõus mu voodiserval istudes rääkima ja natuke kurb olema. Ja analüüsima.
Teadagi on sellised ilmastikunähtused kiirelt mööduvad ja enamasti on nagu enamasti, itaalia perekonna moodi ja arvutikeeluga, kui mitte miski muu enam ei aita. Mingi vägivald peab ju ometi ahastavale lapsevanemale ka jääma, eksju onju.

Lugemislaud on kirju.
"Ajapildi sees" oli vägev. Õnneks m i n a nägin seda veel prillita lugeda (ja loodetavasti ka ei saa prille pingutava lugemise tõttu), aga mõned mu tutvusringkonnas on loobunud; šrift on ebamugav ja kärbsekakat meenutav.
"Kallid kaasteelised 2" on ka vägev. Ei raatsigi väga tormata, võtan lehekülg-haaval ja mõnulen.
Seoses kümnenda aastapäevaga laegutasin me issile koju "Musta pori näkku" (ma ausalt ei viitsi linke lapata netist, kes ei tea, siis tegu on 3 uuema eesti kirjandusvaramusse tõenäoliselt jälgi jätva enam-või vähem eluloolise teosega) ja kuivõrd tema kukub õhtul suhteliselt magavana voodisse, neelan selle süüdimatult lõpuni.
Kui kahe esimesena mainitu puhul enamasti toimetaja tööle midagi ette heita ei ole, siis Mihkel Raua raamat on apsaluutne õudus! Muidugi ma loen, aga sisisen iga lehekülje kallal nagu valge hiir- üsna vähese vaevaga saanuks tõeliselt loetava teksti. Autori omapära ja eneseväljendus jäänuks sealjuures täiesti alles! Loodetavasti tuleb keegi mõttele teha paari aasta pärast kõvakaaneline korduskordustrükk ja tekst üle toimetada.

Kümnes aastapäev: pekkis.
See pole enam patoloogiline, see on vist juba osa mu isikust, keerata tähtpäevad pekki.
Meieiss tegi tohutud ettevalmistused, võttis töölt päeva vabaks, organeeris kuskile teiselepoole maakera tohutu organeeringu ja mina... mina! mina teatasin, et olen nii väsinud ja magamata ja kurnatud ja läbi, et mina küll autosse ei taha istuda ja sõita kurat-teab-kuhu, isegi kui see on tema sajandi kingitus.
See päev polnud just meie parimaid.
Iga järgmine on olnud kobedam
Aeg parandab kõik... või matab... või võtab. Vahet pole. Et siis- suured tunded on läinud, mingu ka suured kingitused.

Nööp kõnnib, esimesed tõsisemat sorti sammulaadsed asjad tegi 23. novembril ja käima läks aasta lõpus; seega 2 kuud poistest hiljem. Sõnu on, aga poistega võrreldes pole ta just kuigi jutukas. See-eest kapriisne, võiks öelda, lausa kriiskavalt tujukas. Kui ei saa, mis tahab, lööb hambad kintsu. Või lihtsalt lööb. Või trambib; viskab põrandale pikali; tekitab ultraheli, jne.jne.
Jõudumööda me siis üritame talle kombeid õpetada. Mille peale ta siiani on... kriisanud.

Ma pole endas veel lõpuni selgusele jõudnud, kas premeerin end saabuva ilusaks saamise tähtpäeva puhul digiklaveriga- ja jään sealjuures lootma, et lisaks mulle klimberdavad sel (õpetaja juhendamisel muidugi) koerapolkat ka lapsed; või ma siiski loobun mõttest ja premeerin ennast selle asemel puudri ja kreemiga (millega ma just kõige oskuslikumalt ringi käia ei oska, aga kesse ütles, et inimese õpivõime kogu elu jooksul oluliselt ei lange?!) ja kodakondseid järjekordse köögiloominguga... janoh, sõbrad saavad muidugi väärika peo.
Ma ei tea veel.
Aeg annab; kui annab.

Postimees online: surnud merikotkaste kollektsioneerijal silm särab!

Hurraa, juba viies surnud merikotkas! Postimees esitleb:

Head uut aastat, tõepoolest!

Olgu meil ja olgu teil; ja olgu mul.
Tervist, et olla kannatlik ja mitte viriseda. Onju.
Sest tänahommikuse vestluse järel oma armsa kolleegiga, autoriga, eeskujuga, ohnimetagekuidastahate... ei saa ma olla väga tervislik mitte.

Kuidas on see võimalik, et targa ja intelligentse inimese arvamuseavaldamine oma blogis päädib sellega, et töökoht jääb küll pärast rämedat tüli alles, aga ajaveebik sunnitakse salasõna alla?!?!

... sest see on ju võimalik, et laussaasta lubatakse produtseerida täpselt niipalju, kui näpud kiiboordi peksta kannatavad. Ja keegi ei pane kinni. Vastupidi, üks kontingent (ja mina sealhulgas) hoiavad silma peal... nii igaks juhuks; kuniks kinni ei panda.

Ju ikka on tõsi sõber JS välja öeldud lause, et saime oma vabaduse liiga odavalt, sest ei oska sellega nüüd midagi mõistlikku peale hakata.

Pekske Pikka, tema on süüdi.

Vahur Kersna, minu lugupidamine!

Ootasin Helenduvaid olendeid ja ei osanud midagi oodata ka...
Hea töö, väga hea töö. Emotsionaalselt virgutav vaatamine. Tere tagasi, Vahur!

Märkmeid teispoolsusest

Ma kandideeriksin pilukellukeste klubisse, kui tohib.
Nägin öösel, kella kahe ajal, midagi väga kummalist. Nööbil on sel kellaajal tavaliselt kerge vahepala-aeg, miska ma, olenevalt ilmast ja olukorrast, leban voodil ja vahin katuseaknast tähti- kui on selge taevas. Või siis vahin vihmapiiskade kankaani, kui on vihmane. Või lumehelveste kogunemist akna serva, kui on lumine. Või...
Eile oli taevas vahelduvalt pilvine.
Ja siis lendas see miski üle me maja.
Lennukid lendavad ju üsna koguaeg, sõltub tuule suunast. Kella nende järgi just õigeks ei säti, aga umbes on teada küll, millal järjekordne tiivuline jõrisedes üle läheb; linnulennul on meilt lennuvälja maandumisrajani alla kümnekonna kilomeetri.
Aga s e e asi ei jõristanud. Ei vilgutanud. Ta lihtsalt läks...vuhh. Siuh. Aga natuke aeglasemalt.
Kui kuidagi kirjeldada, siis tomahoogi-kujuline, ühtlaselt mahedalt helendav, kontuur tervenisti eredamalt (roheliselt) välja joonistunud.

Mina, kes ma eluaeg olen silmad teatud kohtades kinni pigistanud ja kinnitanud endale, et ma ei taha teada, ma ei taha teada, ma ei... ma ehmatasin.
Koputasin kalli mehe enda kõrval üles ja värisesin natukene ta kaenlas.
Panin tule põlema, kobistasin allkorrusele, võtsin kaenlasse Viidingu-raamatu ja suure šokolaadi, läksin voodisse tagasi, tõmbasin teki kõrvadele ja asusin lugema.
Mari Tarandi raamat oma vennast ja nende ühisest lapsepõlvest on hea lohutaja.
Hommikul paraku hakkas asi mind uuesti häirima.
Sõbranna, kes on Volke loenguid kuulanud, rahustas mind, et tegu oli kaasaegse luurelennukiga.

Mul on täitsa kama, oli see ameeriklaste või venelaste või naabritädi luurelennuk. Peaasi, et see oli midagi, mis on olemas. Mitte midagi sellist, mida ma eitan.
Sest kurat, mulle e i meeldi sorida teiste taskutes, saada teada nende saladusi, trügida, kuhu mind pole kutsutud, väljuda oma turvaliselt elu-alalt, jne.

Noh, ja siis ütles naabrionu täna, et tema vaatles eile õhtu otsa metsa kohal mingit helendavat objekti.
Ku-ku-kuu paistab üle lehmalauda...

Ja mina olen üle pika aja no nii pilukelluke, et pidin lausa ajaveebikusse märkmeid tegema. Ütledagu mulle, et see kõik on mu imetamisest kurnatud kujutlusvõime haige vili.

Kolm minutit virisemise heaks

Meikalainen saab ka kohe magama. Kohe, kui see siin ära kribatud saab. Oli vast päev! Kõige tobedam, et ma vist isegi ei jõudnud täpselt vaadata, mis ilm õues on. Pilved liikusid ja vahepeal oli päikest, tuul... või oli see eile? Ma ei mäleta.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.

Endiselt uudisteta: täitsa olemas.

Ei ole. No ei ole. Aega. Või pigem on, aga kasutan kokkuhoidlikult.
Mul on viimastel õhtutel jäänud aega isegi lugemiseks, Õnnepalu "Flandria päevik" on öökapil. Hämmastavalt hea. Pole otsa ega äärt, selline... kulgev heietus, aga iga mõte on poolt kuningriiki väärt. Praeguses ajahetkes just täpselt see, mida mul vaja on; tasakaalustamiseks.
Kes teavad, need irvitavad.
Endal küll naljakas ei ole.
Üsna õudne on.
See, et inimesed ei olegi iseenesestmõistetavalt ilusad ja head.
Käbi küsis, mis arvasin ma enne- kui suur protsent inimestest on rumalad; ja mis arvan ma nüüd. Mulle tuli meelde, mis ta ise paar aastat tagasi, üht sarnast hullust tehes, ütles. Ja ma pean nõustuma. Mu arvamus on ajas muutunud. Või töös, mine võta kinni.
Kogemuse mõttes muidugi seniolematu- intensiivne, jabur, kõikehaarav, ahistav, katust sõitma lükkav jne.
Tasakaalustamise mõttes- me saime kõik, mis soovisime. Ja rohkemgi.

Vähem kui kuu pärast saab Nööp aastaseks. Muuseas, ta ei läinud pooleaastaselt kõndima :) Läks hoopis ainsana me lastest käputama. Röövik, mis röövik. Ja paras jonniuss "ma ei tea, mis ma tahan, aga ma tahan seda kohe; tegelikult tahtsin juba kaks minutit tagasi- ja ma saan selle nagunii."
Poisid nühivad kooliteed. Ja meie teeme lollimoodi tööd. Moodi pole, loll on, olgem ausad. Liiga palju, noh.

... nii metsikult kiire on olnud ja koguaeg on midagi juhtunud, et tegelikult pole justkui midagi, mida eriliselt esile tõsta. Osalesin Lõikustänupüha koduleivakonkursil. Muidugi ei tulnud võõrastele leib nii välja nagu kodustele tavaliselt. Ära söödi kõik, kiita ja tänukirja sain ka. Aga see pole see pole see :) Oleks ju tahtnud, et leib hästi välja tuleb.
Vanemal pojal on reedel esimene live-esinemine oma bändiga. Mis nimi, ei mäleta- keeruline ja võõramaa keeles. Hea, et ma tean, mis pilli ta mängib seal. Ja kus esinevad, seda tean ka. Eks me tegelikult oleme neid võimaluste piires toetanud ka, tassinud ja transportinud ja kinni maksnud. Kokkuvõttes igati bro, et noormehel on mingi kindel harrastus võrkpallile lisaks.

Olen mõelnud, et see siinne kirjutamine- kellele ja milleks. Midagi uut pole ju öelda nagunii. Isiklik jääb valdavas osas enda teada nagunii. Ehk ongi siis mõtlemise koht.
Kuigi jah, sõbrad, kellega mul viimastel kuudel lihtsalt füüsiliselt pole aega olnud kohtuda, helistada... tunnistan, mul pole aega jäänud m õ e l d a g i, kuis ja mis... nende jaoks on see ehk üks võimalik positiivne märk meie jätkuvast olemasolust.
Ma ei saa lubada, et me kohtume sel või järgmisel või ülejärgmisel. Tõenäoliselt valitseb suveni nii intensiivne tempo, et kõigeks lihtsalt mind-meid ei jätku.
Tahtmine on. See on hea algus.

Tõmban Nööbile mängutoosi käima ja luban ta põue mõnulema. On asju, kus allahindlused pole võimalikud.

Täitsa elus

...aint et mis elu see on :) kes lähemad, need kuulevad.
Kogu aeg käib värviline virr-varr, ei teagi, mida eraldi esile tõsta.
Ehitaja sõitis tähtajaga üle, normaalne.
Poisid said klassid lõpetatud, normaalne. Nooremal kiituskiri, vanemal neli rahuldavat (tema võimete juures võtta pool vähemaks!).
Välismaaaal käisime ka, nautisime dokumentideta piiriületamist. Tegelt käisime päeva Soomes. Ja siis millalgi kaks päeva Tartus. Too viimane oli täiega nautimine. Suvi, soe, mänguväljak, jäätis, vesi, mõnus! Noja siis vihm tagasiteel, äike, külm, brrrr.... kah mõnus.
Titega eile arstil. 7960, 71 cm tutvuse poolest (tegelt sai õde sentimeetri jagu lühema tulemuse kui poolteist kuud tagasi). Nööp roomab (esimesena meie jõnglastest), magab mõnikord hea õnne korral mõne tunni oma voodis, räägib mõned sõnad, sööb hea meelega kõike ja kõiki, hambaid teeb hooga. Ah-jah, potil on kah asi selge: kui istutatakse, järelt tuleb midagi ema rõõmuks, isa heameeleks potti situtada.
Mis veel... ausalt, ei teagi. Kõrgematel keskkonnakursustel käisime... Nööp oli kaasas ja pidas end viimasepeale üleval, sain rahulikult kõikidel loengutel ja väljasõitudel osaleda.
Jaanipäeva olime koos minu kõige armsama lapsepõlvesõbratari perega Harju-ja Raplamaa piiril.
Igast uudiseid on, ka titeuudiseid mitmelt poolt. Aga piisab, et Kati Tootsi rasedus on avalik huviobjekt, kõigil ülejäänuil on nagu temalgi umbestäpselt üheksa kuud emaks kasvamist.
Kodus on segadused täiega. Ema mängib mängu MineSinnaEiTeaKuhu, TooSedaEiTeaMida ja lõpuks annan minagi alla. Ei jaksa enam tore inimene olla. Nii lühidalt- maja ehitasime nagu tahtis, ehitasime! Ei sobind. Korteri ostsime, mis s e l hetkel sobis, ostsime. Aga noh...
Eks me siis ise kolime väiksesse majja ja korterisse ja... või tahaks keegi kodustada viieliikmelist peret, kus pereemal on eriliselt sitt iseloom, pereisa on pidevalt juhtmeisse takerdunud, vanem poeg tegeleb teismeliseea vaevuste väljaelamisega, mh. avalikes kohtades (ja peetakse loomult protokolli vääriliseks; kirsina tordil ta vähemalt öökis oma kirjutise peale, saades ise ka aru, et ta käekiri pole suurem asi), noorem sulgeb end raamatusse ega osale kodutöödes ja kõiksepisem on piimasõltlane (tegelt küll paelub teda rohkem selle nimetamata jäänud kehaosa otsas rippumine, kust piim tuleb).
Suvi täiega. Isegi tööd lubab, eks olegi juba puhatud.
Aga nii tõsisemalt- mul on tõesti arvutist puhkus võetud. Järgmist sissekannet tuleb tõenäoliselt jälle tükk aega oodata.

Teebet ja kreedit

Aeg-ajalt ja kohati olen ma süsteemne. Või vähemalt tundub mulle, et sellel on miskit pistmist süsteemiga, kui ma eelneval õhtul koostan järgnevaks päevaks tegemist vajavate ülesannete nimekirja. Elu on korduvalt näidanud, et nimekirjast pool vähemasti kandub järgmisse... nädalasse sujuvalt üle. Nagu kass oma poegi, vead sa teatud laadi tegemist vajavaid tegematajätmisi, mille tegemiseks kas ei piisa eales aega või saab lihtsalt päev enne otsa kui järg nendeni jõuab.
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.

Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...

Ma ei tea, kuidas teeb seda Kati Murutar

... mina tunnen aeg-ajalt, et olen oma kolme lapse kõrvalt (see on peaaegu kaks korda vähem kui Murutari Katil või Aita Vaheril või mistahes Aasta Emal) jännis.
No näiteks täna.
Nööp magab üsna vähe ühe pooleaastase lapse kohta, aga see ongi induvidiaalne. Tõuseb hommikul seitsme ajal, siis heal juhul kahe ja pooletunnine uni ühe paiku päeval, kui hästi läheb, siis paar paarikümneminutist sutsu rinnal suvalistel ajahetkedel ja õhtul kümnest- üheteistkümnest magama. Teadagi, mismoodi. Lutti ta meil ju ei võta. Talle kõlbab ainult see Üks ja Ainus.
Kui siis juhtub, et isa on meil kodus, tähendab see, et hommikul tuleb teha söögid-värgid, siis vaadata, mis järje peal on töö ja üritada seda igal võimalikul vabal hetkel edasi nügida; isa teeb vahepeal aias ja kus iganes, mina, laps käe peal, torman väikese maja (ehitaja) ja suure maja vahet, toimetan ja üritan poolduda-jaguneda, midaiganes.
Aga see kõik on lapsemäng selle kõrval, millega tuleb toime tulla siis, kui saabuvad poisid. Nemad nimelt tahavad tähelepanu. Kes, kuidas. Ja süüa. Ja õppida (ka suurem).
Siis kihutab mööda must Mazda, rullis nokk pikalt ees. Tuleb minna ja rahulikult vestelda inimesega. Ei ole vaja kihutada sajaga asulasisesel janiiedasi.
Tsement lõppeb, taldmiku valamine ähvardab jääda pooleli. Tuleb ehitada ehituskauplusse, kaubelda hinda, uurida, kas neil üldse on. Minna järele, tõsta peale, tuua ära. Isa on vahepeal ju uuesti linna läinud, nõukogu ja esikas janiiedasi. Ahsoo, söödud said nad vähemalt kõik. Mida homseks süüa teha... Kallis, kuule, ma pean su kaardi kaasa võtma, mul on raha otsas, aga pean ostma seda ja teist ja kolmandat. Ja see mu autojupp tuleb ikka ära tellida. Mis teha, mis teha, et selle raha eest saaks kaks korralikku jalgratast, elu on selline.
Ema, kuidas ma oma telefonist leian Eriku ema telefoninumbri, seda ei ole siin! Ema, mul on vaja inglise keelt õppida! Ema, tule appi, ma ei saa vektoritest mitte midagi aru. Ema, kas Soome sai poolfinaalist edasi? Prääk ja pröök, kõht on tühi, ei viitsi enam mängida, lapp on märg, suur venna on kole, väike venna karjub, viige nad minema! Ema, ma ei leia netist ühtegi korraliku rootsi keele sõnastikku!- ah, meil on vestlussõnastik? Kus see on? Voodi all ei ole! Raamaturiiulist ei leia... no tule siis ise üles... Ema! kus mu valge pluus on? Aga raha? Isssssand, mul on pesu väljas! Miks teil muruniiduk väljas on... sa ei saa oma lastega üldse hakkama! Ema, kuidas on rootsi keeles... ema, mul ei jää see inglise keel pähe...
Oodake, OODAKE, ema on praegu surnud. Kõik. Ei jaksa! Ma ei ole entsüklopeedia, elav, kahel jalal! Kuidas ei ole? Mis tähendab, ei jaksa? Sa oled ju EMA!
...
"Kallis, kuidas esilinastus oli? Millal sa jõuad?"

... nüüd magavad nad õiglase und. Kaks väiksemat meie voodis, suurem oma toas. Ja mul on ees viis tundi materjali, mis tuleb hommikuks vormida kaheks looks. Täna jõudsin tolmuimeja ja lapiga üle käia vaid kabineti põranda ja mööbli, raamaturiiuleil on ikka veel tolm ja mujale ma koristama ei jõudnudki...
Mees tuli ja ütles, et kuuleb mu häälest, mis ja kuidas on vahepeal olnud.
Ausalt, mulle mõnikord tundub, et...
Ja ma tõesti tahaksin teada, kuidas teeb seda Kati Murutar.
Või Aita Vaher.
Või armas Liina.
Või need kümned ja sajad naised siin ja kaugemal, kelle rõõm ja koorem ühtaegu on kordi suurem kanda kui minul, täitsa keskmisel eesti emal.

69: videojaht on alanud

69 saatus on vist tähtedesse kirjutatud tõesti (klassikuid tsiteerides) "tasa sõuad, mõlad mädanevad ära". Igatahes on videojaht nüüd välja kuulutatud, vaikselt ja väärikalt. Võibla isegi nii vaikselt, et enamus pole märganudki. Auhinnad on täitsa tegijad ja kulutada võib neid, mõelda vaid, uue paugu genereerimisele.
Seda, millal tuleb lubatud võibolla-tuleb-telesari, kuhu võibla võitjad saavad, teavad täna üksnes mõlad. Kõik sõltub. Asjaoludest. Siinkohal pean aga nõustuma eelisostuõiguse omandanud eelistaja eesistujaga-piloot on tõesti täitsa roogitav. Isegi lühendet versioonis. Nende vahendite juures. Ja välja jättes. Ja juurde mõeldes. Onya.
Minge nüüd, tehke pauku, filmige ja laadige üles. Siis minusugused huvilised saavad ka. Alla. Laadida.

Emadepäeva rosin

Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.

Euroviisust. Väga lühidalt

Vaatasime niinimetatud kontserdiosa. Meenutas ühte teist aega ja ühte teist ajastut. Meelde tulid rahvakunstiansamblid Kremli Kontsertide Palees. Liiduvabariikide parimad pojad ja tütred tantsimas.
Üks kalkun läks sujuvalt üle järgmiseks. Üks arusaamatu tekstiga niinimetatud laul asendus järgmisega. Jne.
Priit Pajusaare kommentaariga "see on nagu rahvale sussi sisse laskmine" tuleb vist nõustuda. No ei olnud naljakas.
Tõesti tekib küsimus, m i l l e k s me rahvusringhääling seda raha kulutab. Sama papi eest saaks korraliku sarja saateid või nii. Siinkohal ei mõtle ma Ühes Mustas Mustas Toas Istus Musta Näoga Raadiohääl- stiilis publitsistikat. Ma mõtlen korralikku värki, mis haarab, on 16:9 formaadis ja mine tea, õpetlikki.
Või siis tehku massiline reklaamikampaania: ära vaata telekat, mine metsa. Või midagi.

Mida arvata vallavanemast, kes...

No vaadake, lugu järgmine- elame jube mõnusas kohas, ainult suviti tee tolmab koledasti. Umbes nagu omal ajal Kundas.
Vallaga oleme aastaid viisakalt asju ajanud, pakkunud muuhulgas välja, et korjame oma teeäärsete elanike nõusoleku ja korvame summa, et maha pandaks näiteks freesitud asfaldipuru. Paar nädalat tagasi helistasin uuesti valla haldusjuhile, kes ütles, jah, mõte ju hea, aga sellise tee hooldamine on mitu korda kallim kui korras hoida hööveldatud-immutatud teed.
Immutatigi. Kuniks õli või misiganes see on, mis on, otsa sai. Meie maja juurde jagus, edasi vaadaku piimatädi ja muud, kuidas saavad. Kunda jätkub.
Täna õhtul tuli mees linnast ja ütles, taga, uute majade juures on asfaldimasinad tee sulgenud ja situtavad. Helistasin haldusjuhile- see ei teadnud asjast midagi, ühmas, et no ju on mingi vallavanema projekt, vallast luba pole keegi taotlemas käinud.
Läks mees vaatama, helistas vallavanemale, misvärk, kas nüüd võib igaüks valla teel toimetada nagu tahab, me paneme siis lamavad politseinikud oma juurde maha, et hullud ei kihutaks- asulamärgist nad ju ei hooli.
Vallavanem saatis mehe sinna kohta, kuhu on raske ise sisse pääseda. Mis te kuradid, kobisete. Tublid kodanikud, teevad ära! Kui pole pabereid, tulevad paberid. Minu sõber projektijuht seal elab, tema asfalti paneb siinsamas, noh, õhtul mehed tegid siis seal 220 meetrit teed ära ka.
Mees sellepeale küsima, aga miks meie käest ei küsitud, et kas ka osaleda tahame.
Vallavanem vastu, et vot maitia, aga ega te ju kinni ka ei jaksaks maksta.
Ah-soo. Nojah. Rahvarämps.
Krt me ikka nende rohelistega semmime, onya, tolm-looduslik, asfalt-nafta, mis sa, puukallistaja, kurat, kobised, sõida jalgrattaga ja ära ela siin.

Mida arvata vallavanemast, kes inimesi sildistab, neilt küsimata, mis silt täpselt sobiks? Kas sedasama, mida selle vallavanema kohta juba arvatakse, et ta on üks ülbeks läinud õnnetu, riigikokku mitte pääsenud, kohaliku võimu toolile kinnikititud, oma komplekse omaenda valla rahva peal välja elav mehikene? Kas sedasama, mida räägivad kaupluse müüjad, et vallavanem käib skandaalitsemas, et Säästukaart mitte 50 vaid 114 krooni maksab (kohalik tarbijateühistu võib kehtestada oma hinna, aga annab selle eest ka suuremat soodustust); ja seda, et ta lubab raha tuua, aga jätab toomata ja kassapidaja peab selle omast taskust kinni maksma? Kas sedasama, mida räägivad lapseootel naised, et vallavanem vaatab viltu, kui kõhuga naine talle vastu tuleb- jälle üks potentsiaalne probleem lasteaiakohtade näol?

Minu kallis abikaasa arvas, et nüüd hakatakse meid kiusama. Noh, et julgesime õhtul kell pool kaheksa vallavanemat tülitada nii nõmedas asjas nagu kodanikualgatus tõenäoliselt maksumaksja raha eest. Sest andke andeks, 220 meetrit asfalteeritud teed ei jaksa ka meie küla kõige rikkam mees lõdva näoga kinni maksta.
Piimatädi ja teisi selle tänava uusasukaid, kellest mõni KIKiski juhtival kohal töötab, ei võeta nagunii arvesse- rahvarämps!
Meediat nii pisikese koha "kodanikualgatus" ei koti. Majanduslangus ju. Ja asfalt tõuseb. Tõenäoliselt maksumaksja raha eest.

Vallavanem aga naeratab pealtnägevas telesaates ja teatab, et tema seekord ei tantsi.
Mina aga olen kurb, et me elame ikka veel ajas, kus kõik teavad, aga keegi ei julge midagi öelda.
Sest mine tea, hakkavad veel kiusama, küll juba põhjuse leiavad.
Või kas te leidsite siit loost mõne nime, viite juhtunu asukohale, erakonnale või... meediaväljaandele?!

Silmipimestavalt kollased uudised otse Marbellast

Ju see koht ikka Marbella on, kus Sõõrukal on uhke maja ja isiklik kokk.
Aga uudis ise on väga lihtne- Jaan ja Kati Toots on koos ja Kati on lapseootel.
Koka tehtud söögid olla imetegu ja pakutud kokteilid übercoolid.

Mulle teeb nalja, mispidi see uudis minuni jõudis.
Inimene, kes rääkis, on kõike muud kui kõmu-uudiste huviline. Aga et otse allikast ja saime pikalt itsitada, kellele millised reisimuljed olulised on, siis olgu see üles kirjatud.
Ja ärge kujutage ette, et ma siia mingeid pilte üles riputan. Kati Toots pole just minu maitse, olgu või titeootel. Mulle meeldivad pisikesed, intelligentsed, tumedapäised ja tasakaalukad naised, kelle silmas on säde ja süda on soe :-) Ja blondid ka, igas asendis, ausalt.

Mina olen edasi rääkinud.

Kasvamise rõõm

Panen lihtsalt tuleviku tarbeks kirja, sest ega ma ometi ei täida ju beebiraamatut vms.
Eile mõõtis-kaalus arst Nööbi üle. 70 cm, 7300 grammi ja pooleaastaseks saamiseni 3 päeva. Lõpuks ometi saime ära teha ka ettenähtud kompleksvaktsiini. Lisaks avastas Kadri 2 alumist purihammast- ühel ots juba läbi murdnud, teine kohe tulemas. Ja ees on lõikumas alumised II lõikehambad. Huvitav, äkki Nööbil ülemisi kikse ei tulegi?
Umbes kümmekond päeva istub Nööp iseseisvalt ja toetamata, saame installeerida suure söötmistooli. Potti püüame kah üht-teist, peaasjalikult seda teist, mis kenasti õunapuudele väetiseks sobib. Poisid said mul päeval mähkmeta hakkama veidi alla aastastena, ööd jäid EE-l kuivaks 16-kuusena. Mingit potisundust või -kultust me majas ei esine. Laps ise teab, millal on õige aeg. Muidugi oleks jube tore mähkmetelt säästa, aga mingi vabadus võiks titele jääda titt-olemises, kui jäigalt joont ajaks, siis ei saakski muud teha, kui passida iga punnitamist ja ähkimist. No tänan, ei. Kui võimalik, on lubatud paljas peff ja nagu näha, titel tilgub üsna tihedalt- ega mul ju polegi muud teha, kui peale passida, onjueksju.
Mis vaktsineerimisse puutub- jah, ma olen seda meelt, et vajalikud süstid on vaja ära teha. Aastatuhande arengueesmärkideski on välja toodud vaktsineerimise olulisus- ennetades levinud haigusi on võimalik päästa miljoneid elusid. Et siis nagu Aafrikas ja Kagu-Aasias lapsi vaktsineerime, aga Eestis propageerime "looduslähedast eluviisi", mis mh sisaldab vaktsiinidest loobumise? Kadri ütleb, et õnneks 95% vanematest siiski lubavad oma lapsi süstida; ka vaktsiinid, mida lastele manustatakse, on järjest puhtamad ja paremad.

Tänavu on emadepäeval kohe suuuuuuuuuuuuuur pidu:) Tips sündis isadepäeval, aga et siis emps ka pääseks torditeost emadepäeval, no unustage ära! Oleme kogu kambaga Teenusel, tähistame seal ühekorraga nii kevadise suurpuhastuse, emadepäeva kui Nööbi sünnipäeva. Lahe!
Emadepäeva laksu, st. ohjeldamatult löristamist und pisaraid saan laupäeval kätte, siis on Estonias VHK kontsert. Ilmselt nii kriitilist ujutamist nagu aasta eest, ei tule. Olen märganud, et enam ei aja mind võõra lapse naeratuse nägemine või luuletuse lugemine hullusti nutma, ju see mu ohjeldamata emotsionaalne sulamine igal võimalikul hetkel ikka rasedusega seotud oli. Vot ei oska ütledada, oli see siis hea või halb.
Tabavalt ja humoorikalt kirjutab neist asjust armas sõber Axik- mäletan teda tõeliselt andeka emakeeles kõneleja ja kirjutajana, aga ingliskeelsenagi kõlab ta kadedakstegevalt värvikalt.

Ökorindeuudiseid

Birmas tappis keeristorm 10 000 inimest; Somaalias mässavad inimesed toiduhinna tõusu vastu; naftabarreli hind hüppas teivast kasutamata 120 dollari latist üle; laupäises Postimehes ilmus täitsa suvalisel lehel räigelt kujundatud reklaam, mis üritas inimesi üles kutsuda tunnistama kliimamuutuse tegelikkust; ETV näitas eelmisel kolmapäeval ebamugavat tõde; jne., jne., jne.

Aga avatavast keskkonnaportaalist bioneer leidsin viite sellisele uudisele: väiksed trikid, väiksed nipid, kuidas säästa (loodust?!?). Üheksas nipp ja kirjapilt muutmata. Vaadake siis, et ikka jälgite mitu liitrit kulub. Nii päästate maailma! (Brnn, brnn!)

9. Kontrolli auto kütusekulu

Jälgi, mitu liitrit bensiini kulub kilomeetri läbimiseks ning veendu selles, et Su auto sõidab nii efektiivseltkui vähegi võimalik. Kahtluse korral lase oma auto teeninduses üle vaadata.

Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!

Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.